Vello Orumets

eesti laulja

Vello Orumets (28. juuni 1941 Viljandi26. mai 2012 Tartu[1]) oli eesti laulja.

Vello Orumets
Vello Orumets esinemas Kuressaare merepäevadel 5. augustil 2011
Vello Orumets esinemas Kuressaare merepäevadel 5. augustil 2011
Sündinud 28. juuni 1941
Viljandi
Surnud 26. mai 2012
Tartu
Stiilid estraad
Hääleliik bariton
Seotud esitajad Laine; Erfia
Vello Orumets 1975. aastal

Haridus

muuda

Vello Orumets lõpetas 1959. aastal Viljandi I Keskkooli[2] ja seejärel 1960. aastal Eesti NSV Riikliku Filharmoonia estraadistuudio laulu erialal. Aastatel 1959–1962 õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis muusikapedagoogikat.[3]

Lavakarjäär

muuda

Vello Orumets astus lavale juba II klassis tüdrukuteansambli solistina, ta osales ka Viljandi balletistuudio etendustes. Hiljem laulis ta meesansamblis ning esines Viljandi Tikuvabriku estraadiorkestriga. Tema lauluõpetajad olid Salme Laar (Mart Laari vanaema) ja Erika Ader (Karl Adra abikaasa). 1959. aasta suvekontserdil avastas noore talendi helilooja Gennadi Podelski, kes suunas ta filharmoonia laulustuudiosse õppima. Seejärel kutsus Podelski Orumetsa enda loodava naisansambli solistiks. Ansamblis Laine laulis Orumets solistina aastatel 19601977.[4] Ansambliga sõideti läbi praktiliselt kogu Nõukogude Liit ja esineti ka Ida-Euroopa sotsialistlikes riikides.

Gennadi Podelski: "Vello Orumets paistis silma oskusega laulu sisu hästi edasi anda. Ta oli võimeline kiiresti uut repertuaari omandama, laulusse süvenema ja õigeid väljendusvahendeid otsima."

Vello Orumets on saavutanud kõrgeid kohti nii Eestis kui ka mujal Nõukogude Liidus toimunud estraadilauljate võistlustel. Aastatel 1978–1988 oli tal oma ansambel Erfia ning seejärel esines ta vabakutselisena.[4]

Laulud

muuda

Vello Orumetsa repertuaaris oli üle 500 laulu. Enda esitatud lauludest pidas ta kõige ilusamaks laulu "Hüvasti, Maria" (Emil Dimitrov / Vally Ojavere).[5]

Tuntud laule: "Kui kõnnib mannekeen" (Arved Haug / Heldur Karmo), "Okkaline lill" (Joe Dassin / Vally Ojavere), "Rannapiiga" (Arved Haug / Kalju Kass), "Miniseelik" (Arne Oit / Heldur Karmo), "Vihm" (Mario Panzeri / Heldur Karmo), "Kolme tuvi kohvik" (P. Kartner, J. Artney / Heldur Jõgioja), "On õnnest puudu veel üks samm" (Antoni Kopff / Heldur Karmo) jt.

Albumid

muuda

Tunnustus

muuda

Isiklikku

muuda

Vello Orumetsa isa oli August Orumets (kuni 1938. aastani August Nilson, hukkus Teises maailmasõjas) ja ema Adele-Helene Orumets (Nilson, sündinud Lensin). Tal oli vanem õde.[2]

Orumets teenis sundaega Nõukogude armees aastatel 1962–1965. Ta viibis teenistuses Severomorskis ning viidi ka Novaja Zemlja polügoonile, kus oli 1961. aastal lõhatud vesinikupomm. Seal saadud kiirituse tagajärjel kaotas Orumets juuksed.[9]

Kuna Orumetsa laule esitati üleliidulises raadios, viidi ta sõjaväes oleku ajal solistiks Arhangelski ohvitseride majja.[9]

Vello Orumets on maetud Tallinna Metsakalmistule teatritegelaste kvartalisse.[10]

Viited

muuda

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda