Torgsin: erinevus redaktsioonide vahel

Torgsin (vene keeles Торгсин, täieliku nimega Всесоюзное объединение по торговле с иностранцами Torgovlja s inostrantsami 'kaubandus välismaalastega') oli organisatsioon Nõukogude Liidus, mis tegeles välismaalaste ja selliste nõukogude kodanike teenindamisega, kes omasid "valuuta mõttes hinnalisi väärtusi" (kulda, hõbedat, vääriskive, antikvaaresemeid, välisvaluutat), mida nad võisid vahetada toiduainete või muude tarbekaupade vastu. Kulda võeti vastu igal kujul: kangidena, juveliiresemetena, müntidena, ordenite ja medalitena, kuldplommidest saadud kullana, kaelaristidena, kunstiteostest pärit kullana jne. Torgsin omandas kurva kuulsuse 1932.–1933. aasta nälja ajal, kui teda kasutati selleks, et võtta kodanikelt ära väärisesemed neile kõrgendatud hinnaga toiduainete müümise teel. Torgsini puhaskasum viie tegevusaasta jooksul oli ligikaudu 270–283 miljonit kuldrubla (sh umbes 127 mln rubla väärtuses kulda, 41 mln rubla väärtuses hõbedat ja 89,1 mln rubla väärtuses välisvaluutat^[1]).

Torgsini abil omandas riik rahvalt selle käes veel alles olnud 18., 19. ja 20. sajandi juveelid, kunstiteosed, kalliskivid, suguvõsa reliikviad jne, valitsuse vahetudes poleks neid enam olnud võimalik tagastada, sest väärismetallidest esemed purustati ja sulatati ümber. Asenduseks toodi riigis turule palju odavast melhiorist jms tarbeesemeid ning kunstlikke ja madala kvaliteediga kalliskive.^[2]

Toiduaineid müüdi Torgsini kauplustes 3–4 korda maailmaturuhinnast kõrgema hinnaga; 1933. aastal – näljahäda haripunktis – tõstis Torgsini juhatus kahel korral jahu, kruupide ja leiva hinda^[3]. Kaubavalik oli Torgsini kauplustes suur ainult suurlinnades, provintsilinnades oli valik väike ja kaubad viletsa kvaliteediga, olgugi, et neid müüdi maailmaturuhinnast mitu korda kallimalt. Osa neist polnud üldse ekspordikõlbulikud.^[4]

Torgsin loodi 1930. aasta juulis ja likvideeriti 1936. aasta jaanuaris.

Tänapäevaste hinnangute kohaselt oli kuld, mis Torgsini keti kaudu riigi kätte sulatamiseks ja seejärel ekspordiks läks, suuremalt jaolt pärit 18. ja 19. sajandist^[5].