Alevik
Alevik on asula, mis jääb suuruselt tavaliselt küla ja alevi vahepeale ning on kohalik majandus-, haldus- või muu keskus.
Alevikud on tekkinud tavaliselt turukeskustena kiriku ümber või töölisasulatena raudteejaama või vabriku ümber.
Eesti
Aastal 1974 muudeti alevik Eesti NSV-s ametlikult asulatüübiks. Eesti NSV asulate linna-, alevi-, aleviku- ja külakategooriatesse arvamise korra põhimäärus sätestas, et alevikuks võib saada maa-asula, millel on kompaktne hoonestus ja üle 300 alalise elaniku.
Eesti Vabariigi valitsuse 1996. aasta 24. septembri määrusega kvalifitseeriti alevikud linnalisteks asulateks.
2012. aasta augusti alguse seisuga on Eestis 185 alevikku.[1]
2012. aastal valmis sotsiaalministeeriumis eelnõu, mis nägi Eestis ette alevike kaotamise. Selle kohaselt oleks 24 väikest alevikku muutunud külaks, 153 võinud aga saada aleviteks.[1] Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi vastuseisu tõttu see eelnõu valitsuse kooskõlastamisringi ei läbinud ja seda edasi ei menetletud.[2]
Vaata ka
Viited
- ↑ 1,0 1,1 Alo Lõhmus "Alevikud ajalukku, linnad suuremaks"[alaline kõdulink] Maaleht, 9. august 2012
- ↑ Filippov, Madis. Parts ütles alevike kaotamisele ei Postimees, 28.09.2012 (vaadatud 22.10.2017)
Välislingid
- Seadusemuudatus muudab kaks linna aleviks, postimees.ee, 27. november 2013
- Seadusemuudatus kaotab kõik alevikud, uudised.err.ee, 27. november 2013