Digitaalarhiivindus
Digitaalarhiivindus on arhiivinduse haru, mis tegeleb digitaalsete andmete alalise säilitamisega.[1]
Digitaalsete dokumentide kasutatavus sõltub tehnoloogiast ja selle muutustest.[2] Seega on üks olulisemaid probleeme, millele digitaalsete dokumentide säilitamisel tähelepanu pöörata tuleb, on see, kuidas tagada failide kasutatavus ka riist- ja tarkvara aegumise korral, aga ka andmete säilimine andmekandja hävimisel.[1] Digitaalse materjali säilitamise küsimusega puutuvad kokku kõik institutsioonid, mille tegevuse käigus digitaalseid dokumente tekib.
Digitaalarhiivindus Euroopas
Euroopa Komisjon on loonud konsortsiumi Digital Preservation Europe (DPE), mis ühendab Euroopa akadeemilisi ja kultuuriinstitutsioone, et jagada digitaalse materjali säilitamist puudutavaid kogemusi. DPE üks eesmärke on laiendada teadmist digitaalarhiivinduse olemusest.[3]
Digitaalarhiivindus Eestis
Eestis on digitaalarhiivinduse standardid ja juhised välja töötanud Rahvusarhiiv. Loomisel on Rahvusarhiivi digiarhiiv, mis arendatakse välja modulaarsena.[1]
Digitaalarhiivindusega alustas Rahvusarhiiv 1990. aastate lõpus. 2008. aastal jõuti universaalse arhiveerimismooduli valmimiseni. 2010 ja 2011 valmisid vastavalt digitaalarhiivi vastuvõtumoodul ja tehnilise teatmestu moodul ning digitaalarhiivi hoiumoodul.[1]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Digitaalarhiivindus Rahvusarhiivi veebilehel.
- ↑ Dale Flecker. Digital Archiving: What is Involved?
- ↑ DigitalPreservationEurope