Avasta Eesti raamatukogusid 2024 

Toomas Kall… See öö, see vana mees, see tulease. Käbirlinski? Mälu veab alt. Kalli Kalli (tehkem siinkohal kallile Kallile veel suur kalli-kalli) mälu ei vea. Seitsmekümne aasta 16ndatel oktoobritel juhtunu on ta üles otsinud ja üles tähendanud. Üks vomplevamaid ajalooraamatuid üle aegade meil!

„Eesti maakodud“ on esimene osa ma ei tea kui pikast sarjast, aga ta on raamat, mis veab endasse sisse. On uusi ja uhkeid majasid, on vanu ja häid ja ülesvuntsituid, leidub lõpupoole ka tegutsevatele praktikutele suuniseid – ent reklaamimaiguline tekst on elegantselt serveeritud. Hea teave, ei muud.

Enamik putukatest ei ole teab mis tüütud, pigem põnevad vaadata ja silmale iluks. Et asjalikku pilku heita, võiks putukaraamatuga tutvuda enne putukatega tutvumist. Inimene ei saa kunagi liiga targaks, ent väheke on võimalik oma teadmisi kõrgemale nihutada küll. Ammu pole head putukaraamatut tulnud – nüüd tuli. Soovitan; proovitage!

No mida raamatut! On see nüüd lastekas või filosoofiline traktaat või sissevaade igaühte ning ei kellessegi? Meenutades vana naljalugu eestlasest ja elevandist,tahaks kangesti terves teoses asendada sõna „siil“ sõnaga „eestlane“ ning paljud asjad loksuksid paika. Samas võib siili asemele panna ka Sinu või minu või tädi Torontost, ja ikka töötab. Lihtsalt ongi sihuke hästi üldinimlik raamat.

Paju, Laari ja Krossi raamat aitab raskemale rajale sujutuda. Mul tuli paljugi meelde ja veel enama juurde tuleb teha meelepööre. No ei ole suvelugemine, aga tasub ära. Sõda, vana sitt, võib tulla ka talvel. Ja tänane tibla ei valluta vaid, vaid tapab õkva ärr. Inimesed, olgem valvsad.

See on just täpselt säherdune teos, mäherduse pärast tuleb vähemasti Kultuurkapitali kirjandusauhindades taastada vabaauhind. Ei suuda žanreerida. Imetabane fotostik, vaat et veel paremad tekstid. Aga kuhu neid sõnamisi liigitada? Luuleraamat see pole. Proosaraamat samuti mitte. Mõttepäevik on kuidagi mandunud formaat. Laastustik? Miniatuuria? Ükski ei sobi, ta on tervik just säändsel kujul.

James Joyce on moodsa kirjanduse õpik ja alustala ühekorraga, ent temasse ei tuleks suhtuda ei hirmu ega aukartuse ega liigse armastusega. Hakake pealt saja aasta tagust „Ulyssest“ lugema ja kui tundub, et läheb keeruliseks, jätke kohe katki, sirvige mujalt, pidage lühem paus ja pikem paus ja kandev paus. Seda kraami jätkub kauaks. Samas on ta seiklev, hektiline, keeleliselt ülipõnev.

Hullupööra hea pilguheit meieaegse maailma kujunemisesse. Mis toimus siis, kui justkui teise ilmasõja võitnud Briti impeerium ära lagunes ja andis maailmale hoopis uutmoodi kultuurilaksu? Alati saab leida mingi vaatevinkli, mis näitab kõike olnut, olevat ja tulevat terake teistmoodi.

Kirjanikest abielupaar valmistab siin ja praegu toimivaid lugusid, mis täiesti ehedalt me oma aja Soomet kirjeldavad. Ma ei viitsi lugudest ja lahendustest väga lobiseda, vaatan pigem maailma, kuhu kirjanik mind viib. Ja Ollikainen viib mu Soome küll.

Soome sild on hakanud inimese tasandil terake murenema. Me ei näe ega otsi enam soomlaste televisiooni, noorem klann ei tönka soome keelt… ei ole õige, ei ole hea. Lugege. Ja lugege soome keeles ka. Eestlane peaks jagama natuke matsu iga oma naabri kultuurist.

Väga hea mõte, et kaanel eesnimedeta esinev tandem Kalmsten ja Kääramees võttis ette mitte just utoopialise projekti: tellida rohkem ja vähem tuntud kodumaistelt ulmekirjanikelt lugusid, milles oleks lootust sees. Siin ei ole ilutulevikke, ent vaade edasisele on igal pool sees. Üksteist lugu, kaksteist autorit.

Klišeelikult kõlab, aga midagi marypoppinslikku ja midagi harrypotterlikku ja midagi täiesti omapärast, üheaegselt vanamoodsat ja väga moodsat on siin kokku saanud. Mary Poppins tundus lapsest peast lugedes üsna vastiku tegelinskajana ja Harry Potter suurest peast lugedes võtab tänini tema maailma tagasi pöörduma. Miss Detsember ühendab head küljed kummastki pluss paljustki, tehes seda lõbusalt ja lugemakiskuvalt.

Kuni suurpaksu raamatut (veel) pole, otsigem riiulist või raamatukogust üles järjestikku „Palveränd“ (2008), „Kindel linn“ ((2011), „Müürideta aed“ (2019) ja just äsja ilmunud „Taevaminejad“. Hulk head kodumaist kirjandust nagu maast leitud. Tükk euroopalist kultuuri sujub naha vahele samuti, mis siis, et üsna tumedas ajas toimetatakse. Pole meile kellelegi liiga heledaid aegu antud. Tuhat aastat sinna või tänna.

No mindagu vanakuradi vanaemaga teed jooma või naasama puu taha – mina ei oleks arvanud, et kaunviljadest kõneleva raamatu ühe hooga läbi loen! Kahtlustan, et va ristisõdijad pidivad ellujäämiseks igasugu ubalisi ja kaunakaid vitsutama.Mina leidsin palju teavet, ent p eaasjalikult meeldis, et raamat käis mõtetpidi minuga kaasas ja võiks täiega igale vähegi huvilisele mitme nurga alt traksakas olla.

Autorite kogemustepagasit ei ole võimalik kahtluse alla seada, jutuveeretamiskunsti seevastu tuleb üksnes kiita. Aeda mul ei ole, aga kui ma siit retsepte üles ei noki, tuleb end rumalaks tunnistada. Kes vähegi head sööki ja head aeda au sees peab – see raamat on teile. Vabalt võib aias saia sadada! Mu vaimuaias just hakkas tibutama – aitäh autoreile.

No kurat. Ja püha Jumal. On ikka inimesi, kel jagub hullust markantseid (ant)arktilisi avantüüre algatada ning ka võiduka-sõiduka lõpuni kuljetada. Perekond Pruuli näikse oma eesmärgiks teinuvat kogu teadaoleva maailma ristirästi kontrolli alla saamise. Õnneks ka meile sellest kõigest kirjutamise.

Tõmbame jutu kohaliselt kodumaile, aga ajaliselt tagasi. Kes kunagi on vanade kaartidega aega veetnud, näeb ses raamatus paljugi tuttavlikku. Veel rohkem uut (vanemat). Noid meie kandi kaarte on ju enam või vähem juhuslikult varemgi trükisteks tehtud, ent siinkohane teos võtab teema põhjalikult ette.

Inimese ja ta perekonna meelepilt väga paljude aastasadade taha ei läe, tostap on viimase saja aasta kantseldamine ühtede kaante vahel igati põhjendet ja näitab, kuidas otsapidi meiegi elukuvas justnagu igavesed linnaruumilised aktsendid võivad ootamatult noored olla. Või mõistetamatult vanad. Kogu aeg on mingi jama, seda kinnitab ka aja- ja arhitektuurilugu.

Mu meelest on muinsuskaitse aastaraamatud läbi aegade väärtuslik lugemisvara kõigile, kes vähegi soovivad meie maa ja linna ja ilmalooga üheskoos edasi elada. On vihastamisväärset, on rõõmustamisväärset. Täpselt nagu muinsustes ja ne kaitsmises ja maitsmises.

Ei tea veel tunda, kas Kunnas mind põhjalikult külmutas või puhastas, las natuke settida.
Kunnase loost heiastuvad ta ulmelood koos tõsisõjavikega, samas mingi uus aktsent on selgelt sees, see võib igale lugejale isemoodi kohale jõuda, kuid et ta jõuab, ses ma ei kahtle.

Kirjandus, mis tuletab meelde mõningaid hoolsasti unustet võimalusi, on väärt kirjandus. Kas ka väärtkirjandus, otsustab aegamisi aeguv aeg.
Mõtlen, et „Nõmme novellid“ võiksid taskus olla alati, kui von Glehni radadele männiõhku hingama minek.

Hannah Arendt oli tark inimene, Adolf Eichmann küllaltki rumal. Eichmanni Argentiinast ära toomine ja Iisraelis sümboolilise kohtuprotsessi korraldamine oli kahtlemata üks teise ilmsõja järgse maailma suuri lugusid. Mille Arendt ka üksikasjalikult ja taustadega kirja pani.

Ütlemata omapärane raamat. Autorist on igati aus kohe sissejuhatuses läbiv kammertoon kätte anda ning välja öelda, et keskendub läbi nõiaprotsesside ajaloo eeskätt naiste ja teiste rõhutute demoniseerimisele. Kui see võti käes, on hulka kergem lugemise käigus hoida lahus kirjutaja suhtumine ja objektiivne teave.

Putinil ei ole alateadvuses tunnet, et sõda on halb. Snyder võtab „vene maailma“ mõtteviisi kokku umbes nõnda, et elu on vastik, jõhker ja lühike ning ainus rõõm on teha see teistele veel vastikumaks, jõhkramaks ja lühemaks.

Chris Carter on üks tunnustatumaid krimiautoreid ja eesti keeles on aastaga ilmunud ta kolm esimest raamatut „Krutsifiksimõrvad“, „Timukas“, „Öine jälitaja“.
Kui keskmine Skandinaavia krimikirjanik mõtleb välja ühe jäleda tapatöö ja suunab seda uurima depressiivse politseiniku ning tema närvipuntrast abilise, siis Carteril pole probleem igasse raamatusse kamaluga hirmsaid mõrvu paigutada. Karmid lood kahtlemata.

Raul Siniallik kirjutab Liivi sõja ajast vägagi häirimatult ja ta romaani on mõnus lugeda. Mis siis, et sõda on kõike muud kui mõnus. Siniallik ei glorifitseeri ega heroiseeri oma tegelasi ega tegevusi (peamiselt sõdalasi ja sõjakäike). Kuid ta ka ei demoniseeri neid. Inimesed on inimesed ja hästi saavad nad omavahel läbi liiga harva.

Ammu ei ole lugenud populaarteaduslikku teost, mille ühe hooga sisse ahmisin, kuna lihtsalt nii huvitav oli. Kusjuures teemal, millega mingigi suhte saavutamist olin alati üpris võimatuks pidada.

Mulle meeldib lugeda hästi kirjutet teoseid teemadel, millest ma koffigi ei jaga. See on küll üks sihuke. Kerge huumoriga, kuid täiega tõsiseltvõetav. Taskupärases formaadis ka, võib kohe tunkede karmanisse susata ja kõplama kukkuda.

Mahukas ja sisukas raamat Saksamaast kulub igale eestlasele tõhusaks suviseks lugemisvaraks. Pane/anna/tee või tina, aga sakslastega oleme me nii palju sajandeid ühises kultuuriruumis toimetanud, et vanimadki meist täpselt ei mäleta. Või kas ikka oleme?

Doris Kareva on aus inimene ja kui ta ka vahepeal väheke luuletab, siis ikka omis poeeses. „Puhas lora“ on aus pealkiri. Räpakas lora võiks tähendada roppe lorilaule näiteks. Dorise lora on puhas – ja kaugeltki kõik pole lora.

Ta loob, aga ei lõhu ega lammuta. Ta ei lärma ega laamenda, ta kasvatab hiljukesi iseoma/kõigioma ühisilma, mis ajab omi võrseid ja niidistikke välimissse meiendusse. Ta ei pane pirni, ta ei kipu tüveks, ei ole okkaline, ei ole isegi mugul, ta on risoom. Ja vaiksel märkamatul moel sõnastab paljutki sellest, mis kirjaoskajatele inimestele maailmaga suhestumise loomuldasa võimaldab.

Lugesin ja esmalt meeletut elamust ei paistnud, tavaline hea eestiluule. Harilikku halba eestiluulet näeb ikka kordades rohkem. Ent! Selle korraliku ja kohati vaimuka ja ajuti lüürilise ilusti vormistet tekstistiku sees on mõned sõnastused, mis ajasid mind nutma ja panid hooga kaasa minema, mõtlema, et kas tõesti. Jah, tõesti.

Olen Kiilerist kunagi jo kirjutanud ja põhjalikumaks loramiseks ei ole päris õige koht, kuid mul on kange kihk ennustada, et see praegune teise raamatuni jõudnud sarjahakatus võib luua esimese eestimaise kauakestva luguloo klassikalise kriminaalromaani võtmes. Õige kerge nihestusega maailm, kus Eesti jäi teise ilmasõja järel iseseisvaks, annab autorile mänguruumi, mida ta ei kuritarvita.

Usun, et seegi sari tõlkub tasakesi me keelde ning et leidub lugejaid, kes muigavad ja mõnulevad nonde raamatute küljes veel aastaid ja aastakümneid. Põlise põnevikusõbrana soovitan Osmani loomingul pilku peal hoida pidevalt. Toda masti kirjandust on massiivselt, ent osaga sellest on üpris meeleolukas koos elada.

Ei midagi säändset, mis vaimustusest kiljuma paneks, hoopis rahumeelselt kaasa mõmisema. Üllatusi on piisavalt, et mõmin ei raugeks. Hoiab hommikuni üleval küll. Ja paneb kaasa mõtlema. Mis on üks ütlemata hea joon tõsiseltvõetava kommertskirjanduse puhul – see süstib olulisi mõttekäike ka neisse lugejaisse, kes ilmtingimata ise ne peale ei tuleks. Täiesti tark teos tegelikult. Ega muidu ei soovitaks.

Lugu ilmus maakeeles esimest korda jo aastal 2003. Rõõmustab, et äsja uus trükk tuli. Raamatukogust muidugi saaks, aga ehk nii mõnedki tahavad endale? Ju ta ajal jalus on, vaimukas lugemisvara siiski. No ma väga ei usu, et kõik nood raamatu lõpus toodud faksinumbrid enam töötavad. Millal te viimati telefaxi kasutasite?

Politsei ja luurajate värk ei pruugi üldse erihuvi pakkuda, silmharivalt avardav on tunnetada, kuidas Eesti riigi tekkimine igasugu muu jamaga koos kasvas ja selle sisse ka teatud sorti pahulasi tekkis. Ükski seen ei kasva ussideta. Me Eesti seene ussitamist on siin ilusasti kirjeldet. Soovitan hüva lugu halbadest aegadest.

Rahvusvaheline lätlus võiks meile olla sama kahjutu ja kasulik kui rahvusvaheline juutlus. Juute ja lätlasi vahel ikka lollpead sõimavad, aga mõlema kirjandusega tasub sidet hoida.

Kuidagi piinlik, kui suhtlusvõime läti sõpradega piirdub saldejumsi ja darbalaiksiga, leninaielast kõnelemata. Aeg asi ära korraldada. Heade ja põnevate naaberraamatute lugemisest võiks hakatust teha.

Jaa, novellid. Nendega on alatasa jama majas, kui müüginumbritest rääkida. Siin on väga elegantne lahendus: neli lugu, võtke või jätke. Minu soovitus on teadagi võtta, aga kui jätate, siis kunagi ikkagi võtate. Ja mitte kui lärakat kärakat, vaid aigupiten ja iseäraliku naudinguga. Sest Asta Põldmäe valitseb eestikeelset proosalauset täielise kuningannana.

Nii karm fänn ma ei ole, et minna ingliskeelseid algupärandeid ilmakõiksusest alla tirima, kuid kui uut näen kodulettidel, siis käekene sirutub. Õdusust on ellu vaja, põnevust samuti, inimsuhtlusabi alati. Kate Johnson on üsna hüva tekstimeister nois asjus. Otsustage muidugi ise. Soovitavalt pärast lugemist.

Tugev sari tundub tulevat.

Einsteini eluloo leidmisega raskusi ei ole. Noid on sadu. See siin on siiski märkimisväärne. Ta on killustik. Lugesin alul tsipake siit-sealt ja nägin, et see hea on. Just selline raamat, et kui küsin poja käest, et mis Sa Einsteinist tead, siis tulevad targad vastused, aga kui raamatu näppu annan, siis tulevad veel targemad.

Vägev raamat ligi saja-aastase inimehe elukäigust ja elutööst. Eesti ajast tänase ja küllap natuke homsegi päevani välja. Jubedatest aegadest tulemuslikult läbi tulemise parimaid näiteid üleüldse. Sealjuures otsatult põnev ja seikluslik lugemine otsast otsani, noorkotkastest uue Eesti keerukäikudeni, sõbralike soovitustega tulevikuks.

Lastele asjade loomine ei ole niisama lihtis sõnastus, nagu esmapilgul tunduda võib. See kas tuleb välja või ei tule. Laps kas jääb kuulama ja magama või kukub nihelema ja nõuab ekraane. Gert Kiiler kirjutab niimoodi, et pisi-isikud kuulavad, kõrvad ammuli ja suurtel jääb pilk teksti sisse naksti kinni. Siis saabub lugemise rõõm. Ettelugemise õnn on niikuinii ja alati.

Jaan Kross on ausambaga tähistet kirjanik. Ei meenugi, kes võis eelmine olla siin Eestis. Tammsaarest on jo pea pool sajandit möödas ja bareljeefid ei tule arvesse. Kross on suure proosameistrina end kirjandusse kui mitte kivistanud (sest kes kirjanikuna ikka kivistuda tahaks, olgu või post mortem), siis pronksistanud. Selle vastu ei saa, nõnda on.

On lasteraamatuid, mis on palju siiramad, sügavamad ja haaravamad kui suur osa nö suurtekatest. Ei hakka üles lugema lapsena loetud lugusid, millele ükski Dostojevski ega Tammsaare paar aastat hiljem mulje ja hingepuudutuse poolest haisulegi ei pääsenud. Neid ikka oli. On ka rõõm, et neid tekib juurde.

„Karuküti tütred“ on raamat, mis sobib väga hästi tähistamaks Clara Zetkini ja Rosa Luxemburgi nimelist rahvusvahelist naistepäeva, mil Nõukogude Liit ja Bulgaaria nelgi- ja tordimüüki omal ajal kõvasti tõstsivad. Siin teoses pole meil Rosast, Clarast ega Bulgaariast vähimatki juttu, kuum (õigemini külm) andmine käib sügaval Põhjala metsas. On naised ja on nende jõud ja iseolemine.

Betti Alverit ei pruugi armastada, ent tuleb austada. Ja tema on nüüd küll väga põhjalikult kaante vahele kinnitet. Mitte üldse nõnda, et oleks miskine tuim nimistu ilmunud tekstistikust. Kaugel sellest. Eluga algab ja luulega lõpeb see ilus raamat ja vahepeal on kapa ja kamaluga tulitäpset andmebaasi.

Kui Chuck Norris ja onu Heino köögilaua taga istuksid, siis viin jooks ennast suurest hirmust kõrvalise abita ära.

Palju muud ei olegi öelda, lollakalt lõbus naljastik.

PS kui Betti Alver ja Chuck Norris köögilaua taga istuksid, siis õige varsti serveeriks Chuck Bettile praemune ja peekonit ja tassikese kanget teed – sügava kummarduse saatel.

Romaanivõistluse mineva aasta saagist on üsna häid asjakesi tulnud. Nagu loota oligi. Sven Mikseri ja Piret Jaaksi raamatutest on palju juttu olnud, aga kui mõelda rahvalikule rõõmule, siis peaks Hannes Parmo „Beetat“ kohe kõvasti soovitama. See lugu raputab korralikult läbi, olles samas söödav nii sõnagurmaanile kui traktoripoisile. Lurjuse lugu. Ja kelles meist lurjust ei oleks.

Võib-olla parim meiemaine ulmeraamat üle aegade. Sest ulmet tas justnagu polegi, ent ometi on või tekib ta taustale – kui hea lugemishoog sees, siis ega ju mõtle, mis žanri loed. Loed või ei loe. Loeb või ei loe. Ja Paavo Matsini teosed krabavad lugema hoobilt. Eks nad ole alati terake ulme olnud, või fantastika, või väljamõeldis – kõik see, mis heast kirjandusest hea kirjanduse teeb.

Minu jaoks täiesti tundmatu autor, aga üllatab kohe, meeldivalt ja mitme nurga alt. Eks on igasugu põnevikke ja krimivikke loetud kuhjade kaupa ning suur osa ka pooleli jäetud.
Mason näitab kõrvuti asetsevaid elusid ja nende igapäevasi ristumisi usutavalt. Tegelased on kusjuures ühed veenvamad viimaste aastate põnkarimaailmas, loodan neile suurt tulevikku.

Ei ole ma erilik kliimakriisisäga. Suur osa sel teemal kirjutatust kisub uusreligioosseks. Kes usub keda, kes arvab mida, adekvaatsed teadmised kasvavad ja kahanevad ja nii edasi ja nii tagasi. Graham Parkes on kahtlemata ühel niiütelda poolel, ent mitte silmitult, vaid mõttekalt ja mõttega. Tark raamat, mis võtab aega, kui tahad arukalt läbida. Palju võimalusi vaidlemiseks – ent kas mitte selles polegi asja uba?

Need järjed, need järjed… ei saa nondega päriselt järje peale. Ega peagi. Huvitav ikkagi, kuidas mõned raamatud ühes-teises ajahetkes ülemaailmselt rokivad ja terve hulga tekstide läbimüügi käimatõmbajaiks hakkavad. Mäletame veel (kas mäletame?) Dan Browni. Õigel ajal õige tekst õigetele inimestele, kui davincikodeerimisest kõnelda.

Noh, juutidest on räägitud ja kirjutet nii palju, et mis minagi siin enam. Lugege parem Zweigi. Mees ei mõelnud endast kunagi niivõrd kui juudist rahvuslises mõttes vaid kui normaalsest ilmakodanikust – ikka saavutuspõhisus enne sünnipõhisust, eksole. Ja siis läks maailm tal käest ära, maailm läks lolliks. Ilmasõjad, imelikkus, idiotismus. Hull aeg. Ka praegu on tiblad kukkunud ilmakera urruauku keerama.

Jeffrey Archer näikse olevat üks parasjagu edukas aadlimehest kaabakas, kindlasti tore semu ja lobeda sulega kirjanik. Britilise krimiviku sõber haarab uue üllitise lennult ja veedab mõnusa õhtu või kaks. Ega sihukesi kirjanikke palju ole, kes sünnijärgselt elupõlised parlamendiliikmed, vahepeal tont teab mille eest paar aastat vangimaja(de)s istunud ja kõige selle kõrvale hulga häid raamatuid vormistanud.

„Karu keetmine“ on kuradi hea kirjandus, ta nakatab endaga kohe ja kiiresti. Ei ole seda pikka, pinevat ja põgenevat raamatu sisse ronimist, lummus lajatab esimese kahe peatükiga. Ja siis sa lähed ja lähed ja lõpuks on sus palju enam kui alguses oligi. Päris ausalt. Kvaliteetne kirjandus teeb inimesega imetrikke. Lubage see vaim oma tuppa, tutvuge naabrite meeleväljaga, vaielge mõttes vastu, raiuge rauda, sukelduge.

Ega seda head lastekirjandust üleilma üleliia palju toodeta. Aga mis tegusasti tehakse, peaks meie lastele käepärast olema! Meiekeelseid on maakeral vähe, ent seda enam peaks tegema kõik, et tark jutt iga eestikeelse inimese silma, kõrva, meelde ja ajju jõuaks. Head raamatud on seetarvis parim variant.

eskujulikult teostatud ja omapärane muinaslugu, pärise ja mänguilma vaheise loomuliku liikumisega. Ühtaegu ajatu ja ajaloohõnguline, parimas mõttes vanamoeline ja ometi vaieldamatult tänapäevane lugu.

Mark Twain on mõnusa kirjanduse klassik ja seda täiesti teenitult. Eestiski tuntud juba palju sugupõlvi. Vinge sõnavana aga kirjutas kole palju ja hea on, et tõlgitakse ja ilmub maakeelse lugeja jaoks uusi teoseid. Sest Twaini on lihtsalt niivõrd hea lugeda, ta on tõesti nauditava keelega kirjanik (kiitus tõlkijale siinkohal). Muidu terane ja terav(meelne) pealekauba.

Rob Wilkins sõnameistri kauaaegse assistendina on teinud toreda triki – kasutanud Terry elu, et joonistada meile ootamatu nurga alt kolmveerand sajandit Britannia elu. Pannud kirja aja ja loo kombel, mis ütleb mulle, et ma pean selle raamatu viima oma emale ja isale lugeda, sest see räägib nende eluajast. Lihtsalt ühes teises kohas.

Tuim tavainimene kivimaja korteris kuuleb seda kummalist vadinat väheke küll, aga lindu kui sellist, lindu iseeneses, lindu uueneva föderatsiooni tingimustes liig lähedalt ei näe. Siinkohal raamatud mauhmauh appi. Kui Karl Adami metsa/laululindude teos läbitud, on tarkust koonu vahel kordades rohkem. Nii sõnalist kui pildilist.

Kui mõnd lindu ehk ikka näeme-kuuleme, siis pesi mitte nii väga. Siin on raske töö ära tehtud ja õpetab loodetavasti pesakesi mitte otsima, saati veel rüüstama, ent hindama ja hoidma.

Kõik te ilusad ja noored, kes te sulnisti surmamõtetega mängite ja urrmuusikat armastate, tehke nüüd silmad lahti. Mustmetallurgid, murelege ja värelege! Marju Kõivupuu annab heaoluühiskonna wannabe-surmakultuslastele lõdva randmega burzummi! Marju Kõivupuu viib meid omal äraütlemata inimlisel kombel läbi surma ja samal ajal ka justkui läbi elu.

Õudne raamat. Ainus rõõm, mis siit leida on, on see, et kommunistid hakkasid vähegi võimule saades usinasti üksteist maha nottima. Ja kuigi aasta(kümne)te pikkuse vangikongides ja laagrites kottimise käigus tulivad välja mitmed vägagi inimlikud/isiklikud aspektid, jääb kummitama küsimus – kas nood bolschewikud vabaduses viibides mitte hullemat kurja korda ei saatnuks?

„Punkti ümber“ võtab kinni juba esimeste lehekülgedega – kui ei pelga tihedat ja kujunditulvilist lausumist. Läheb ka lahedamaks, end niiöelda sisse lugenuna on ses raamatus väga hea olla. Põnev mitut moodi. Ei ole tihe sõnaline tühitekst, kaugel sellest. Meelis Friedenthal on end kirjutanud eestikeelse proosa tipptaseme kõrgkorrusele. Kas ka kõige kõrgemale, näitavad aeg ja autorid.

Jesse Sutanto lööb loo lahti nõnda, et hetkeks tekib tüüptegelase-hirm ning silme ette kerkib telekast nähtud käed-puusas-tädi. See kartus lahtub. Ja lugu laotub laialt koma lahedalt. Inimesed on päris, ent lahti kirjutet meeldiva harjumuspärasuseta. Moodne maailm, traditsiooniline krimivik ja isevärki sise- ja väli(s)kaemusega flirtiv ilukirjanduse rajamaa seostakse tervikusse, mida tõesti tasub lugeda.

Joel Jansi senine tegevus ulmekirjanikuna J.J. Metsavana varinime all on läinud hoogsas joones ning pälvinud ohtrasti auhindu nii žanrisiseselt kui ka kirjanike liidu romaanivõistlusel. Mulle seda suurem rõõm, et tosina aastaga tubli tuule tiibadesse saanud autor tuli oma nimega välja ootamatust kapist ning tegi suurepärase debüüdi ajalooliste krimilugudega, mil ulmega pistmist ehk õige õrna etnoõuduse kaudu.

Tsivilisatsiooni kiht inimlooma nahal on endiselt väga õhuke. Mõjus põnevik kasvatab seda kihti paremini kui silmakirjalik näpuviibutamine. Lohutuseks niipaljukest, et tõelisi s*tapäid on ühiskonnast ehk üks protsent. Aga nad teevad väga paljudele väga palju halba, kui enamus otsustab olla vaikiv enamus.

Kes julgeb, lugegu muidugi kohe ja otsast otsani ja läbi. Teistele nimetan – riskides peenmaitsuritelt kolakat saada – Magrellit jõululuuletusteks suurtele inimestele. Sirvides leiab siit oh mis mitu sõnangut, sobivat igaks elujuhtumiks. Kaasa arvatud näärivana häirimiseks salmerduse jaoks ette nähtud õhtul.

Nagu teatab Wolt sushit koju kutsudes: päris inimene nägi Sinu tellimust. Rein Raud on näinud lugeja tellimust ja lugeja loodetavasti ka Rein Rauda ning tema ootusi tekstitarvitajale. Eelmine, hoogne, rohket kiitust pälvinud raudseller „Päikesekiri“ ning tänavune raugem ja tihedam „Katkurong“ jätkavad lootust, et autor on oma -konnaga kauemaks kokku saanud. Kas lugejas-, austajas- või padakonnaga, näitab tulevik.

Mu meelest aitab Dagerman meie kirjanduspilti, nii üldist kui rootsilist kui põhjamaist täiendada olulise tükikesega. Ta toob kirjanduse välja tumemeelsete klassikute maailmast ja annab kätte puuduvad lülid mõistmaks sealseid teoseid ning seda tõesti alates Lindgrenist kuni tänapäevase rämepõneviku, nordic noir’ini välja.

Manfred Kalmsten kui autorinimi on me ulmeorbiidil uidanud jo üle kümne aasta, esmalt ikkagi asjahuviliste jutuveebides ja mujal ringis, mis natuke omaette hoiab ja mida tavalisem kirjaüldsus pikka aega pika hambaga omaks ja päriseks võtta söandas. Nood pelgamise ajad on kirjanikel ehk läbi põetud ning ulme lõppeks võrdväärsena teiste žanrite sekka sujunud. Mõni vaidleb alati vastu, mina vaidlen poolt.

Elu Maal läheb korda kõigile. Mõned hakkavad maaelu hääbumisest undama, panevad kummikud jalga ja lähevad tegevusetustoetust ootama. Teised ostavad esiteks helikopteri ja proovivad teiseks maksta palju raha, et Maa pealt kas või korraks uttu tõmmata. Udus aga on asju, udus ootab süvariik. Või oli see lausa taevariik?

Üks noid eestikeelseid lugusid, mille võiks julgelt paberkujul riiulisse osta. Hea lugeda, kui elekter ära läheb või tuugnad vaikivad või hullemat juhtub. Ma arvan, et see on üks paremaid romaane selle sajandi sees. Just tollegipoolest, et näen siin lugejana nii vanainimesi kui sula noorrahvast – see tekst võiks kõnetada peaaegu kõiki, kel kirjaoskus kerre jäänud koos mõtlemisvõimega. Tõsine sõnarõõm!

Head kodumaised (mitte ainult!) küpsikud on üle hulga aja ühte raamatusse kokku pandud ja väga hästi sealjuures. Vististi käesoleva sajandi esimene korralik eestikeelne küpsiseraamat. Säändsena väärib ettevõttu, läbilugu ja järeletegemist. Tohib kodus katsetada küll. Ideaalne tugilugu detsembrikuuks ja kauemakski.

On tänapäeva kurb tõsiasi, et surm ja seks esinevad elus harvemini kui söök ja jook. Martin Walker oskab oma raamatutes parlanksis hoida kõik. Rõhuga pineval jutujutustamisel, ent ka läbival toiduteemal. Seitsmes raamat eesti keeles, täielik kvaliteet, natuke tumedam eelmistest ehk. Seda enam ootame järgmisi.

Christoffer Holst ja ta „Päikesepaiste ja parmesan“ sobib vast noile, kes päris krimi ei taha, lausa naistekat (mida see õigupoolest tähendab, niikuinii loevad raamatuid peaaegu ainult naised…?) samuti ei; söök ja sume surutis elu osa ent on. Ongi see raamat nimelt teiedele, palun. Päris mõnus on temaga tugitoolis koos olla.

Et Part lendu tõusis, oli muhe üllatus. Et ta edasi lendab, tundub kuidagi loogiline, loomulik ja looduslik. Olav Osolin on eestikeelses sõnailmas ise üks paras part – maitseb kõigile ja keegi ei taha teda küttida, küll aga küpsetada ja pardirooga sõpradelegi jagada. O.O. on nagu Schrödingeri part – ühekorraga praeküps ja lennu-suline. Vinge viis kirjandustaevas ja kriitikute pidulaual laiutada-laaberdada.

Imelik peegel jah. Raamat kargab peeglina lahti ja jääbki kummaliseks telgiks laual – kuni lugemiseni. Hiljem ei raatsi teda teiste sõprade sekka riiulisse suruda. Nagu mõni postmodernistlik talveaed turritab keset lauda. See moodsate köitekujunduste kolb on – teosed tekivad nagu majad või koduloomad, päris hästi nondega hakkama ei saa. Metsikut elukat kodustada on inimehe alalõpmata tahe olnud, ju taltsutame ka imel

Modern lööklaule on küllap lihtsam valmistada kui häid juustuküpsiseid või tänapäevaseid muinasjutte. Nonde viimastega on ponnistatud küll ja küll, välja tulnud on vähesed. Ja nüüd murrab Juhan Voolaid pehmekaanse vihuga, mille sisu mu meelest võiks juba praegu soliidsesse köitesse raiuda ning esiriiulisse otse Kreutzwaldi kõrvale tolmuma panna. Väärikalt tolmuma, ma mõtlen.

Elm on karuselt rohmaka loomuliku andega tüüp, kelle sõnavalingud nõuavad alati arusaaja inimese silumist. Et liig maha läeks ja säsi alles jääks. Usun, et sest raamatust kougivad sõnarõõmu nii suured kui väikesed. Tasub inimeste peal katsetada ja sõpradelegi kinkida. Aabits, vanaemad, muinasjutud – need on maa sool, suhkur ja pannkoogid.

Kõrgtasemel aedlust – sest mida muud maastikuarhitektuur õigupoolest on – toob me ette Kino Maastikuarhitektide koostatud ja välja antud „Vältimatu väliruum“. Kino on sel sajandil üks naksakamaid maastiku ja arhitektuuri kokkutoojaid ning oma tööde mitmekireva etemiku on nad ilmarahwa rõemuks kaante vahele köitnud. Nad kohe oskavad.

Põhmõtt on siin üksikasjaline käsiraamat, kuidas aiatööd kergemaks ja targemaks teha. Paljude piltide ja põhjalike juhistega. (Kirjanduspõllu) suur aednik Mihkel Mutt on kirjutanud umbes nõnda, et inimese meel on nagu peedipõld – kui eemaldada umbrohi, jäävad järele vähesed, ent väärtuslikud üksused. Umbrohu, nälkjate ja muu jama (eriti kaevamise) vältimise asjus tasub Charles Downingu raamatuga asjalikku nõu pidada.

Tuleb tungivalt mainida toredat jo tosin aastat järjepidevalt ilmunud märkmik-kalendrit „Aasta aias“, mis rohenäppudele igati praktilik igapäiselt tarvitada ning tutvustab oma reklaamsetel lehekülgedel hulka häid raamatuid. Lugemine, mis lugemist soovitab, tasub lugemist.

Üks ülikõva rännak läbi raamatu kui nähtuse ajaloo, täis vinkse ja vonkse ja vastuolusid, õpetab korraga nii sõna austama kui sõnaga lustima. Paneb lugema ja üsna kindlalt ka edasi lugema. Üksi kirjandusnimistu raamatu lõpus on tubli seitse lehekülge pikk ja märkuslistist tuleb tublisti juurde. Audere est facere!

Mina olen mees ja mul on tervis (vähemalt kunagi oli). Seega arusaadav, et raamat pealkirjaga „Meeste tervis“ nõudis tutvumist ja tutvustamist. Jah, minuvanustele poolesajandikele oleks pidanud see materjal kohustuslikuks tehtama juba aastakümnete eest, aga noorematele ja miks mitte ka vanematele meestele tuleb soovitada nüüd ja kohe, kui asi olemas. Elu ja tervik on kerged käest lipsama.

Fantaasiaga on Vadil aegade algusest head suhted olnud, asju üle võlli keerata on ta alati mõistnud. „Kuu teine pool“ on ses mõttes väga hillitsetud ja heas mõttes realistlik romaan. Seda suuremat naudingut pakub siin-seal nii mõnusalt vadilike stiilivõtete, mõttekäikude, lausestuste kohtamine. Soovitan seda raamatut kui üht kõige loomulikumalt ja inimlähedasemalt loodud jalutuskäiku läbi Eesti lähiajaloo.

Tove Jansson saavutas oma muumimaailmaga ja selle tänini kasvavate laiendustega nii massiivse kuulsuse, et tema teised tööd kipuvad tahes-tahtmata mõnevõrra teenimatult varju jääma. Siin siis Tove Jansson kui suurepärane novellist. Mõnes mõttes perfektsed klassikalised novellid, mõni lausa laastu mõõtu lühilugu. Mis heas loos olema peab, see ka on, aga rõõmu teeb, et see iseäralik nihestatus on alles.

Tänases raamaturohkuses ja muus maailmakirevuses ei saa ükski raamat ilmselt omada seesugust vaimlist jalajälge nagu parema üleilmse ulme valimik „Lilled Algernonile“ 1970ndate halluses, tuues korraga hulga olulisi autoreid eestikeelsesse valgusse. Aga sarnasusi on, ja siin läheme me seestpoolt väljapoole, vaatame iseoma kirjanduse rohtunud kihistustesse.

Mulle tundus, et „Gort Ashryni“ esmailmumine oli üpris hiljuti. Tühjagi. Uustrüki kaantelt saab lugeda, et teos võitis Stalkeri auhinnad (kõrgeima ulmetunnustuse Eestis) aastatel 2009, 2010 ja 2011. Nii et kirjutamisajast on julgelt viisteist aastat möödas. Mis tähendab, et aeg värskeks väljaandeks on enam kui küps.

Mati Unt on eesti kultuuris nähtus ja mõiste omaette, üks vaieldamatutest Suurtest, arvatagu tema loomingu ühest või teisest osast üht- või teistmoodi. Mihkel Mutt samuti, ent erinevalt Undist on Mutt elus ning tänu sellele pisiasjale on meie ees raamat, kus meister kirjutab meistrist. Elupõlise sõpruse ning kokku- ja lahkutegutsemise sisutihe ja soe kirjapanek.

Sajanditagusel Venemaal kirjutas Teffi end humoorika kirjanduse superstaariks ning kuigi siinne materjal ei ole miskitpidi naljajutt, mõjub ta tänu lahedamale suhtumisele rämedasse ainesesse mõneti vastuvõetavamalt kui kurilik hukkamõist. Näitab, kuidas pahalus tasakesi kohale hiilib ja pesa teeb, toetajaidki leiab.

„Koprateooria“ on triloogia viimane romaan. Koos „Jänesefaktori“ ja „Põdravalemiga“ moodustub midagi sellist, mida võiks südamerahus suureks soome romaaniks nimetada. Siin ei käsitleta eepilisi ajaloosündmusi ega süüvita sisekaemustesse, see on suurromaan meie imelikust ajast, mil tasuta viinerisaiad võivad määrata inimhulkade suundumusi. Kummaline aeg, kummastunud inimesed, õnneks on meil head raamatud alles.

Kes iganes Sa, noor eestikeelne kirjaoskaja inimene oled, Su haridus ja elu saavad etema vormi, kui tsipake Tartus on möödunud. Ja Sina, Tartusse mineja, saad Bernard Kangrot lugenuna kaasa tummisema tausta ja paksema pagasi. Mis siis, et nood kuus lummavat romaani räägivad ammugi kadunud ajast. Nad on sama olulised me vaimuilmas kui „Tõde ja õigus“. Või nagu Stefan Zweigi „Eilne maailm“ maailmakirjanduses.

Ta ei ole kokaraamat. Ta ei ole ka elulugu, (auto)biograafia, ta ei ole ilukirjandus. Ja natuke on ta ometi kõike. Jaa, retsepte on. Enamasti nii lihtsad, et võtab mõtlema, mis roajuhis see nüüd üldse on. Proovi järele!

Jamie Oliver on siinkohal küll ühe imetabase taba vallandanud ning oma kuuma nime all selle ka priiks lasknud. Kiitus ja auu! Usun, et hulk lühikesi inimesi üle maailma näevad tos loos väravat nii söögi- kui sõnakunsti valda.

Ain Kütt veab lugeja aadlike aega. Ja aitab me kirjandusilma ajaauke täis toppida. Olen rõõmus Indrek Hargla hiliskeskaja-lugude üle ning loodan, et ka Ain Küti kasvav raamatusari, mis neljanda romaanini jõudnud, monumenteerub mitte kivvi, vaid ikka raamatusõprade südamikku.

Oli, mis oli ja võib-olla oligi natuke teisiti. Tammsaaret ja August Mälku ei maksaks eriti uskuda ega lugeda; Eduard Vildet jo väheke võiks. Carl Mothander on eestikeelsele lugejale tuttav ning teab teraselt kõnelda just tost tiba keerukast Eesti Vabariigi ajast kahe maailmasõja vahel. Kirjutab üsna mitmes raamatus ja ses uustrükis nimelt kulinaarse külje pealt.

Mõtlesin, et mis paneb mind peaaegu iga uue Jo Nesbo raamatu kohta vähemalt paari sõna kirjutama. See autor ei peaks üldsegi minu maitse järgi olema (pankur, mägironija, meeletu töövõimega taat). Isegi Norra ei peaks mulle meeldima, aga nakkas. Võta nüüd kinni, siin on see võlu, mida ma ei ole veel näinud tänast Eestit kirjeldavas kirjanduses. Lood, mille ümber on just see, millest on puudu.

Hennoste on teinud väga õige lükke – pannud kokku loetava, ent teadusliku looloo. Teaduslikkuse tunnetab teatavasti viiesekundilise sirvimise jooksul kohe ära, kui näed, et pilte pole ja paljudel lehekülgedel võtab kommentaarium ja viitestik enda alla enam ruumi kui põhitekst. Pool- ja populaarteaduslikel raamatutel lükatakse see kraam pigem tahaotsa, las lihtsam rahvas vaevleb, kui võtab viitsida.

Kõlab ju jaburalt – tõsiseltvõetav pildiraamat? Oo jaa, oh ei. Väga äge värk – kogu me eestikeelne ajalugu ajalehtede esikülgede kaudu, tillukeste tärksate kommentaaridega. Maru nutikalt kokku lapatud. Viriseda saaks, aga üldse ei taha. Nii hea raamat! Tasub raamatukokku minemist, sest ega mujalt vist leia. Übersoovitis.

Jaak Juske raamatuvabrikust tuleb turgutavaid ajalugusid nagu Vändrast saelaudu. Tõsi küll, ma ei mäleta, kunas keegi viimati mäletas, et Vändrast värskeid saelaudu tulnuks, ent Juske kirg valgustada inimesi mineviku suunal ei näi raugevat. Ja hea on! See siin ei ole nüüd kõikse uuem raamat, ent kes jaksaks viljaka autori puhul järge pidada.

Täieliselt ülevõlla napakas raamat. Lühidalt: korralik kodanlane lööb looduses liikudes pea ära, pähe saabub kiiks ja kodanik kolib metsa elama. Siis hakkab juhtuma. Mida lehekülg edasi, seda segasemaks asi pöörab. Rohkem rääkida ei saa, et üllatusmomente mitte ära rikkuda.

„Tervislikud seened“ ongi juba poolel teel kokaraamatuks, sest muu teabe vahele on pikitud paras pihutäis häid retsepte. Retsepte leiab igalt poolt. See siin on eriskummaline, kuna läheneb seenestikule üsna teaduslikult ja tervislikkuse seisukohalt, miska suur osa tuttavaid seeni on raamatust kõrvale jäänud ja mitmed uued sisse saanud.

Viitsijatele on „Tomatid oma aiast“ asendamatu abiline. Ilma igasugu käsiraamatuta kasvatasin kunagi sajandi algupoole aknalaual tomateid ja ennäe – sai mullastet seemnekesest maitsva tomati kätte küll. Natuke rohkem tarkust lugenuna soovitan tomatitega katset teha. See teos on tomatihuvilise raudvara.

See Jüri Liiv oskab kirjutada küll. Kunagi tegi ta ühe õhtuõpiku (oli vist keemia, kindlasti mitte al(g)keemia?) ja seda oli lust lugeda nii noortel kui mitte nii vägadel. Ning nüüd on raamat uus, mis tõenäoliselt suudab välja vihastada kõik, kel on mingi kindel kõikumatu seisukoht kliima, ilma ja maailma suhtes. Sest kindlad ja kõikumatud seisukohad ei sobi Jüri Liivale teps mitte.

„Aokarikas“ on klaar poeesia igaühele, kel mingisugunegi luulesoolikas ajuvahhe siginenud. Hirv on vähesi poeete, kes oskab nö vana head luuleilma vigurdamata me praegusse meeleruumi tuua, kaotamata kvaliteeti. Mingitel aastatel muutus ta mu jaoks terake tüütuks (tekst lahjenes kuidagi, autor tundus eba- ent järjekindlana), ent leidis end kohe üles ja praegu ma puhtalt naudin.

Olen kunagi teinud ühe raamatu ainult riimis luuletustest, see oli vahva ettevõtmine. Usun, et ka Linnar ei pea end teab mis suureks luuletajaks, aga tunneb rõõmu, et oskab näidata, mida tema mõistab, ent kahetsusväärselt paljud kirjutajahakatised enam mitte. Äge värk. Värise, Goethe – Priimägi naksab tagumikust. Kui tahab. Sest oskab.

Jon Fosse kirjutab inimesed ja paigad ühtlaseks sõnakudumiks, kuigi lugu kui sellist ei pruugi läbivalt ollagi – või on neid liigagi mitu, mõni ehk vaid aimamisi. Aga aeg ja inimesed ja kohad on. Kes ikka viitsiks lugeda tühipaljast alasti sisekaemust, ükskõik, kas lukksepa või luuletaja oma? Isiklik lugu suurema koe osaks sõlmida – sellest kumab sõnameistrit.

Hihii! Põhjamaine põnevik oskab iseenese üle muiata ja seda täiesti tõsiseltvõetaval kombel. Kuigi muigamise ja hüva huumori kontekstis võib sõna „tõsiseltvõetavus“ mitte just eriti tõsiseltvõetav tunduda, söandan kinnitada, et antud teose puhul on sõnakasutus õigustet. Nagu ka sarja esiosa, „Maakleri surma“ puhul.

Punkt üks: ma ei saa jätta soovitamata head graafilist lugu, kui seesinane me keeles ilmub. Ilmselgelt ei oleks mõtet märku anda iganädalasest mikihiirest ja nii edasi, ent päris koomuskikunsti on laias maailmaski vähe, meiedele jõuab murdosa. Õnneks on see murdosa heaste valitud ning oma žanri klassika. Nõnda ka Riad Sattouf ja „Tuleviku araablane“.

Kasemaa lõikab oma elujuustust laastusid, mis maitsevad põnevasti. Soovitan kõigile, kes tahavad päramise poolsajandi kodumaisesse ellu vahedat rahvalikku vaadet. Vaadet, mis vaikselt hääbub, ent ühel või teisel kujul alati alles ja olemas.

Kätlin Kaldmaa armastab liidetavate märkide järjestusega mängida, kui asi kirjandusse puutub. Olgu meil käsil ideoloogia, poeesia, kriitika, kirjanduse propageerimine, proosa, tõlkimine… öelge ainult – Kätlinil on see olemas.

Kalle Käsper armastab kirjandust ja kultuuri. Mitte kõike, oh ei. Ta võib minna ja ongi sageli läinud vägagi nugade peale kogu ülejäänud maailmaga. Temas on rüütellike aegade võitluslikkust, veendumust ja usku, arusaamisvõimetust ja iha ikkagi mõista.

Will Eisner kui absoluutne klassik ja alusmüürlane ses vallas kulub ette võtta küll. Saab sissevaate pea saja aasta tagusesse New Yorki, saab tunda täiesti teistsugust kunstilist puudutust, saab veeta tunnikese võõras maailmas, millest muidu ehk muhvigi ei teaks.

Ilma selle raamatuta ei saa läbi ükski, kes vähegi eestikeelsest luulest peab, teab ja heaste arvab. Absoluutselt tarvilik teos. Juhan Viiding oli suurepärane näitleja, kelle elu rolliks kujunes geniaalne luuletaja Jüri Üdi.

Huviline naksab kohe kõrvalt ning 18nda sajandi lõpuaastate põnevikke naabermaalt Rootsist on võtta kohe kolm ja korraga. Niklas Natt och Dag, vanast aadlisuguvõsast pärit kirjanik, teab, mida teeb ja toob. Toob teravad lood ajast, millele me suht harva mõtleme.

„Kriimik“ on tõesti mahult väike, ent sisult pakub ka suurele vähemalt veerand tundi lahedat lusti ja paar mõnusat nüket vaimliste ribide vahele. Jah, head kirjanikud on osanud ka jampsi avaldada, ent Annie M.G. Schmidt koos oma kauaaegse sõnapiltniku Fiep Westendorfiga on kvaliteedi garantii.

Aga vägagi terane ja miniinimesepärane tekstistik! Kümnest pisiisikust üheksa naudivad täiega, nõnda ma usun. Ja kümnes hakkab ise luuletama.

Yrsa Sigurdardottir tõmbas oma saaga aastate eest käima ning leidis robinal lugejaskonda. Ma neid esimesi Yrsa raamatuid hästi ei mäletagi, ent mida teos edasi, seda enam tunnen, et peab alguse-otsa üle vaatama, siit on kujunemas pikk ja põhjalik lugu.

„Terra Alta“ lubab meile ilusamat tulevikku heade raamatute seltsis. See tulevik tuleb ära teenida. Loomulik viis heasse tulevikku jõudmiseks on inimestega ilusasti käituda ja kui nad tõesti pinda käivad, siis tasakesi ohata ning lugeda head raamatut edasi.

See on eestikeelsele inimesele vajalik lugu, ehkki tost Suurest Eesti Romaanist ma edasi ei vatraks – vast ei tulekski vadrata. Väikesed eestiromaanid aitavad ehk etemini atra seada. Tia Navi ei pretendeeri pretsedenditule pretensioonikusele ega markantsele marginaalsusele. Olen kindel, et see raamat leiab oma lugeja. Loodetavasti mitu. Ja setu!

Kõigil on vahetevahel süda paha. Üldjuhul eelistame ikkagi heasüdamlikud olla. Mis on sel pahadusel ja headusel südamega pistmist? Ja kas?
No mida me sellest inimese südamest üldse nii väga teame? Me teame, et suurel osal eestlastest on südamejamad. Nende kätte surrakse vahel harva noorest peast, kui on armuasjad käsil ja hulga sagedamini sortsuke vanemast peast, kui on muud asjad.

Wisting on lahe säga ja Jorn Lier Horst oskaja kirjanik, kes ei alahinda ei oma tegelast ega oma lugejat. Ega lähe nonde põhjamaiste libeteede peale liiga pikalt hulkuma, kus kiputakse kokku segama painajalikku noorust, natsiminevikku ja eriti jäledaid sarimõrvu, ühesõnaga kõike seda, mida Skandinaavia reaalelus ette tulema ei kipu, et süükompleksides vaevlevad inimesed endale ette kujutavad.

Natuke suvepõnevikke jahedamalt poolkeralt seekord. Meeleroaks ja vaimurüüpeks.

Toitude ja jookidega on imelik asi. Paljas viin ja puhas sidrunimahl ja tavaline toonik ja krõbekülm jää on eraldi võttes üsna igavad. Aga sega nad kokku ja silm läheb särama. Samamoodi on leige keedukartul ja hapukoor ja roosa vorst ja soolakurk üpris mittemidagiütlevad.

Jo Nesbo on tänapäeva Norra kirjandusest meie lugejale võib-olla kõige tuntum nimi. Sest ta on tõesti nii palju teinud. Jah, paljudele on tema tumemeelsed Harry Hole Oslo-krimivikud vast kõige iseloomulikum lugemine. Ja eks ta läbi nende ka üleilmse tuntuse saavutas. Noorematele ent on hoopis doktor Proktori lood avaväravaks raamatute maailma – Nesbo on tõesti ka üsna andekas lastekirjanik. Ja talle meeldib üllatada.

Tugev lugemine, ärgitab mõtlema. Mitte kohe kaasa mõtlema ega lambist vastu ütlema, saati veel innustunult noogutama või tõrgestunult põtkima. Kuigi terahaaval kõike mainitut muidugi ka. Ühtki kindlate (toidu)veendumustega inimest ei tohiks see raamat välja vihastamata jätta. Samas igale avatud (maitse)meelega lugejale võiks siinkohal soovitada ajusse ja riiulile ruumitegu.

Ülilahe suvine kerglugemine. Kõigile, kes armastavad mullanokkimist, aiandusühistuid, Berliini linna tundmata tagaaedu ja vana head klassikalist põnevikku. Mina ei suuda üldjuhul saksakeelsest kultuuriruumist tõlgitud kirjandusega isiklikku ühisosa leida, kui lastekirjandus välja arvata, aga siin ma tunnen end päris koduselt. Vorstikestest umbrohuni, ses kõiges on Eestit.

Lembit Ulfsaki eluloo on Epner kirja pannud täiesti romaanivääriliselt. Tekst hoiab looga kaasas, pakub põnevust, annab teadmisi, teeb kohati meelegi härdaks ja silma märjaks. Saab naerda ja saab nutta, nagu on kirjutanud klassikud. Ja oma valla klassik oli (klassiku puhul tuleks vist öelda: on) Lembit Ulfsak igal juhul.

Martin Walker on tõepoolest üks kõige paremaid meie ajal kirjutavaid krimikirjanikke üleüldse. Puhas lust lugeda, mõnus köögirõõm politseinikuga koos köögis sööke meisterdada ja et minusugustel pole küllap kunagi võimalust end Provence’i satutada, siis nonde raamatute kaudu juba oleks nagu natuke käinud.

Veronika Kivisilla raamatud on pildiraamatud ka ilma illustratsioonideta, ilma telesarjadeta. Ehkki teravmeelseks telefragmentaariumiks siin ju ainest leiduks. Elupilt elupildi otsa, lugejale armu ei anta – või just antakse. Kui üldse, siis armu ja mahemuhelust.

„Vanamehe koomušk 2“ jätkab ebakorrektset hullupanekut. Pean ka kritiseerima – Vanameeš kui selline vääriks palju paremat graafilist lahendust. Praegune labasevõitu arvutijoon ei mängi lugudega piisaval tasemel kaasa. Lõbus on ikkagi, rõõmu ja paugupeeru saab.

Eesti ajaloo kirjutamise vana hea Soome kala Seppo Zetterberg tõmbab sae käima tsaariaja hakatusega ehk 18nda sajandiga, ajaga, mil muistse õilsa eestlase ja tänase suprakultuurse eestlase vahel valitses tõsine madalseis.

Kui Sa pole kunagi kuuldunud Estonia Seltsist, siis salamahti viivad Arne ja Mart Mikk me vanima rahvuslise ühenduse edengu kirjeldamise kaudu lugeja ootamatutesse kultuuriloo keerdkäikudesse. Üldse mitte üksnes ooperi või balleti, nagu noorema põlve sõbralik võhik arvata võiks, nad loovad loomulikku sidet meie professionaalse loometöö algusajaga ja sealt edasi.

Tiit Hennoste seob sajandijagu Eesti kirjandust kokku ühe ja küllap tänini kõige olulisema Eesti ajakirja näitel, tehes seda nõnda, et taustata taiplik võib ette võtta kui põneviku ja jõuda ootamatu tõdemuseni, et ongi päris elu. Ja mitte veel surnud! Äge!

Mänguasjamuuseumi, Lõunakeskuse, Ülikooli, Kirjandusmuuseumi, ERMi ja paljude muude institutsioonide üliasjalikud agentuurid on omavahel sõbralikul vaenujalal, üldjuhul asjalood mõrvadeni ei lähe, ent kui lõpuks lähevad, on kuri karjas ja võrgustik ergastub. Ääretult lõbus lugemine, täiuslikult tohmakas kvaasitulevik. Üks võimalikest.

Timothy räägib oma ajast ja oma elust ja oma Euroopast. Ja kõigest, mis nois seoseis haakuma kipub. Hea ladus jutt, palju turvalist taustateavet, aga veel enam väärtuslist kraami, mida ilma selle konkreetse autori selle konkreetse teoseta ilmselt ei ammutanuks.

Sääsed on üks paras nuhtlus. Samas – kes meist poleks? Kellelegi kuidagi ikkagi. Kes on Sinu nuhtlus? Urmas Tartes laseb näha sääskede hingeelu ja paljut muud va sutsikutega seonduvat ning tuleb tunnistada, et teadmiste lisandudes kahaneb tüütamus, väheneb närvlikkus, las nad kuradid siis surisevad nagu pisikesed prantslased mopeedidel.

Minge ja vaadake Tiit Pruuli poolt kogutud merekunsti Kadriorus, Mikkeli muuseumis. Näitus on sügava sügiseni valla, nauditagu. Aga näitusele mahtus napp viiendik kogust, raamatusse vist pea kõik. Üle neljasaja pildi. Põnev ja igast otsast mereline valik. Raamatut saab näituselt, aga raamatukogus võib jo ette lehitseda.

„Musta luige aare“ kuulub suurte inimeste piltlugude sekka. Saatigi pole siin superkangelasi, vaid tegemist üpris täpselt lühiajaloost maha joonistet ja kirjutet looga. Tänapäevliku seiklukaga, mille käigus kirjutaja ise diplomaadina osaline oli. Kaunikesti tume oma pildiliselt osalt, ent head muiet pakub vast paljudele, kel maailma asjade toimimisest oimugi on. Isegi kui aardejahtimisest ei ole.

No ma olen kogu oma lapsepõlve Tallinna vanalinnas veetnud ja kõhedatest kummituslugudest ei tulnud nappust kätte kunagi. Mitmed siinsetest on minuga kaasas käinud nii kaua, kui üldse midagi mäletan. Aga mõned ei ole, teistest olen vaid riivamisi või teisiviisi kuulnud ja päris tubli pihutäis on täitsa uusigi (ikka üksjagu vanu, kuid seni kuulmata lugusid).

Imbi Paju raamatud räägivadki suuresti Imbi Pajust, õigemini on autor nii aus, et ta laseb maailma põnevusel filtreeruda läbi hästi isikliku vastuvõttenurga. See pole sisseimu ega reflektsioon, see on maailma kildude isikupärane kokkupanemine. Jätkuv ja kaasahaarav. Kohati naiivne, uussiiras, teinekord ahhetamapanevalt kõikevõitev ja –võttev. Mõnikord mõtled, et mida kuradit ja siis kohe, et ah sa raisk.

Täitsa kindlasti raamat, mis toob noorele lapsele pähe kokku muusika, loo ja luule. Juba selle eest võib Dan Brownile mõne kunagise viltumineku andeks anda. Pildiline külg tahab omaette tunnustust, Susan Batori töö on vägev. No paganama hea lasteraamat ongi välja kukkunud ja hea, et ta eesti keeles olemas on.

Aasta ja enam Ukraina sõda on meile siin õpetanud enam tolle suure maa geograafiast kui pool sajandit pealesunnitud liitriigis kügelemist. Serhi Plohhi raamat täidab tekkinud tajuruumi ajalooga. Seda nõnda, et eestlastena mõistame ka iseoma tagasihoidliku ilmanurga sajanditepikkust loksumist suurvõimude meelevallas tera paremini.

Lool ja ajalool vahet teha on teinekord keeruline. See raamat on vormistet kui lugu, ent on pigem ajalugu. Ses mõttes, et väljamõeldiseks kätte ei minda – vahel ju tahaks, kui vaja lünki täita – aga ei. Ajalugu on olemas ja kui teda parasjagu pole, siis omalugu vahele ei poetata.

„Tuleviku looduslugu“ annab päris korraliku põhja edasiseks mõtestet arutlemiseks. Siin on piisavalt tõsiasju ja meeldivaid mõttekäike, et inimene saaks natuke ajusid liigutada ja oma ilmapilti täkkesse sättida. Mitte üldse mumbojumbo, mitte ka ülevõlla teadusjas, täiesti inimkeeles kirjutet ja mõtlemapanev teos.

Erpenbeck on tõdenud, et tõde on teisest materjalist kui seapraad. Tal on õigus. Mulle meeldivad mõlemad väga, aga mitte alati ja mitte ilmtingimata korraga. Nende vahel pendeldamine teebki elust elu. Ja kirjandusest kirjanduse, kui lisada väljamõeldis.

Niinimetet väliseesti kirjandusest juhtub harva senitundmatuid loojaid me lugemislauale. Gunnar Neeme on üks seesugune. Lühidalt on mees (sündis 1918) noorest peast pärast sõdimisi Eestist ära läinud ja alates 1949ndast aastast end Austraalias kunstniku, kujundaja, graafilise disainerina üles töötanud. Sõda, va sitt, jääb ju hinge igaühele, kes kaasas. Nõnda ka Gunnar pani kirja, mis ja kuis. Hullult hästi pani.

Pool sajandit tagasi ilmus okupeeritud Eestis ilmutuslik piraatraamat „Piilupart, Miki ja teised“. Tõi luba küsimata halli lögaga kaetud sovetimaale värve ja väärtusi. Usun, et uue põlvkonna jaoks võivad kosmoserotid teha sedasama. Õpetada lugema, nägema ja hulle värke välja mõtlema. See kõik on siin sees olemas. Loetagu ja võetagu.

Teaduslugude raamat on sume jutt, mida lapsevanem koos nutika lapsega võib rahumeelseil õhtuil läbida. Või hoopis tupsule kaissu jätta, sest mõttetihedat lugemist jätkub. Kõike ei peagi üheskoos läbi nämmutama. . Ja kulgemine läbi ühe hea loo on väärtus juba omaette; et käigu käigus vaikselt omanduvad teadmised, kisub pealekauba väärtuseks. Isegi kui see nõnda mõeldud on jo algusest saati.

Soovitan vaadata Eva Lindströmi raamatut „Sild“. Jaa, see on just see koht, kus tahaks kisada, et sellise teksti võiks ju igaüks ja ise kaa kirja panna. Võiks-võiks, ent enamasti ei pane ja kui pannakse, ei toimi. Võiks-võiks, ent enamasti ei pane ja kui pannakse, ei toimi. Eestis on säändse minimalismiga toime tulnud ehk Indrek Koff ja, reservatsioonidega, Aino Pervik. Klassikud ühesõnaga. Lindströmi „Sild“ on samut

Kunagi oli aeg, mil „Loomingut“ peatoimetas Mihkel Mutt ja ühe juhusliku vestluse käigus hakkasid minu, ammu luulendunud Reaalkooli poisi peas mingid arvurattad käima ja küsisin, et kas mitte ei peaks „Loomingu“ tuhandes number peatselt kätte jõudma. Ülemtalitaja Mutt võttis asja uurida ning saigi suur juubel. Riik andis raha ja äkki kingiti ilusaid asjugi. Siinkohal soovitus „Loomingule“ – teist samapalju veel.

Tartu on säherdune märk eestikeelses kultuuriruumis, et ei jõua takka kiita ega ära imestada. Ongi lausa kummaline tunne, et esimesed nö kirjanduslikud linnauidud saivad kaante vahele kuus-seitse aastat tagasi ja seni uusim alles nüüd äsja. Uh!

Hea väikese luuleraamatu maht on ära tabatud, seda on võimalik ka ühe hooga ja jätkuva loona lugeda. Näha on, et autoril pole vaja ilmtingimata kõik kirjapandu lugeja ette kanda, ta on teinud oma valiku. Valik on hea. Meeldiv lugeda.

Rauno Võsastel on kogemust nii politseitöö alalt kui mujaltki. On juba ka kirjanikuna. Ning et seni viimane teos paigutub tegevuselt alles 1997. aastasse, võib loota, et aegu ja asju, millest lugusid luua, leidub veel mõneks ajaks.

Vahelduseks soovitan jälle krimipõnevikke. Seekord autoritelt, kellest ma muhvigi kuulnud polnud ega ole tänini, aga keda omasoodu põnev (ses teises mõttes põnev) lugeda oli. Kuigi tos esmamõttes muidugi ka. Muidu ju ei kirjutaks.

Ju ma oma eelarvamusliku olemuse pealt pidanuksin seda raamatut päris alguse põhjal mingisuguseks keskpäraseks poolpsühholoogiliseks kah-krimivikuks. Aga viiekümne lehekülje reegel on reegel ja reeglitest tuleb ju kinni pidada. Ning tõmbaski loo käima. Jah, siin on hästi palju todamasti sisekaemust ja egoviginat, mida ma põnevike juures täiega vihata viitsin.

Vaimustavalt, virtuoosselt neutraalne ja teabetihe raamat ajastust, mil sõja käigus laiali lagunenud kirjanikkude ühendus kujunes kodumaal läbi kümnete keerukäikude üheks ühiskonda koos hoidvaks organisatsiooniks.

Vaieldamatult fenomenaalne tekstistik me kirjanduses. Kas meeldib või ei meeldi, pole üldse teema. Kirjanduses saab ka ebameeldiv olla meeldiv. Võrreldes äsjase aastapreemia saanud Piret Rauaga võiks öelda, et kui Pireti sünguses on alati helgust, siis Lilli helguses on alati süngust.

„Eesti merenduse ajalugu“, esimene köide, tema räägib meile aegadest, mil merevärk päriselu osa oli. Ja pärismeremeestele mitte osa elust, vaid kogu elu. Mõni laevnik oskas isegi ujuda, ehkki üldiselt seda kunsti heaks tooniks ei peetud, panevad veel plehku, kui ikka vettekukk, siis upusurm.

Täiega segapäine raamat. Siin on justnagu kõike, mis ihulisest inimesest elava, erksa ja vaimlise looma teeb. See raamat vaimustab ja vihastab korraga, siin on sööki ja jooki ja head pannikooki ja hulk muid asju, mis inimeseks olemisega kaasas käivad. Surma ja seksi ja. Ja üleüldse. Eriti üleüldse.

Noh, see on ju üksiti hea, kui saab soovitada midagi korraga nii väikestele kui suurtele inimestele. Nood väiksemad kipuvad suurematest terasemad olema ja nõnda on elu kiik! Inimeste maailma kokkuvõtlik lugu kulub ära igal seitsmel juhul.

Kui ma ütleksin teile, et siin on üks raamat, mis räägib värssromaani keeles vesielukatest, sisuliselt müttab üks saarmas kusagil Californias, siis te peaksite mind tõenäoliselt tiba ogaraks. Ent siin ta on. California, saarmas, värssromaan. Otsatu ogarus ja meeletu meeldivus. Ma ei hakka sisusse siinkohal minema, mu asi on ju soovitada – igaüks loeb siit isesugusi imeasju välja.