Mine sisu juurde

Delikt

Allikas: Vikipeedia

Delikt (ld dēlictum) on süütegu, ka seadusest üleastumine ehk õigusrikkumine.[1] Eesti karistusseadustik § 3 lg 1 sätestab süüteo kohta: „Süütegu on käesolevas seadustikus või muus seaduses sätestatud karistatav tegu.“[2] Artiklis käsitletakse delikti ajalugu ja mõiste kujunemist.

Erinevad süüteomõisted ja nende kujunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikaline süüteomõiste

[muuda | muuda lähteteksti]

Karistusõigusliku dogmaatika terminite kujunemisele pani alguse Ludwig Fauerbach, kasutades spetsiifilisi mõisteid. Klassikaline süüteomõiste arenes kogu 19. sajandi vältel, mil hakati eristama teo subjektiivseid ja objektiivseid elemente. Lisaks oli klassikalise süüteo mõiste kujunemisel tähtis osa kolmel mehel: Karl Bindingul, Franz Lisztil ja Ernst Belingul, kes tegutsesid 19.–20.sajandi vahetusel.[3]

K. Binding tõstis esile õigusvastasuse mõiste, ning see sai eraldi tähenduse. Tema arvates ei riku süütegu karistusseadust, vaid sellele eelnevaid, õiguskorras juba sisalduvaid norme – käske ja keelde.[4]

F. Liszt tõstis esile mõistet „süü“. Süü oli tema käsitluse järgi side objektiivselt toimepandud teo ja selle kajastuse vahel isiku teadvuses. Selle alusel sai tegu isikule ette heita ja ta vastutama panna. Side nende vahel seisnes isiku psüühilises suhtes toimepandusse, mis jagunes tahtluseks ja ettevaatamatuseks.[5]

E. Beling esitas süüteomõiste teole. Tänu temale kujundati klassikaline kolmeastmeline deliktistruktuur, mille kohaselt oli süütegu koosseisule vastav, õigusvastane ja süüline käitumine.[4]

Vene ja nõukogude karistusõigus

[muuda | muuda lähteteksti]

Revolutsioonieelses Venemaa karistusseaduses lähtuti samuti klassikalisest süüteomõistest. Lisaks oli klassikalistele karistusõiguse joontele iseloomulik, et süüteo objekti puhul oli tegemist õigusliku suhtega, mida vaadeldi süüteokoosseisu iseseisva osana. Ka süüteo subjekti käsitleti iseseisvana, seejuures oli süüvõime subjekti tunnus.[6]

Vene õigusteadlase Nikolai Tagantsevi järgi oli süütegu suhe ründaja ja objekti vahel. Ta vaatles süüteokoosseisu osadena:

-         objekti (mille vastu on tegu suunatud),

-         kuritegelikku rünnet (objektiivsete ja subjektiivsete tunnustega tegu),

-         ründaja isikut (süüteo subjekti).[6]

Nõukogude karistusõigus ei jõudnud dogmaatiliste konstruktsioonide juurde, vaid võttis üle ühiskonnaohtlikkuse kategooria, mis tulenes Itaalia positivismi ja Saksa sotsioloogilise karistusõiguse materiaalsest süüteomõistest. Karistamisel lähtuti pigem isiku klassiohtlikkusest, kui toimepandud süüteost.[7]

1930ndate lõpul määrati kindlaks süüteo mõiste ning karistusõiguse teoreetilised ja ideoloogilised alused. Ideoloogilise tausta tõttu oli nõukogude õigus täiesti erinev kodanlikust õigusest. Tekkisid A. Piontkovski ja Aron Trainini koolkonnad. Piontkovski oli seisukohal, et kriminaalvastutuse alus on isiku käitumises olev süüteokoosseis ning teo ühiskonnaohtlikkust võib vaadelda süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste all. Trainin leidis, et süüteokoosseis ei olnud ainus vastutuse alus, vastutus põhines ka teo ühiskondlikkusel ja isiku süül.[7]

Neoklassikaline süüteomõiste

[muuda | muuda lähteteksti]

Neoklassikaline süüteomõiste arenes välja 20. sajandi esimesel poolel ja see põhines klassikalise süüteomõiste kolmeastmelisel skeemil.[8] Süüteomõiste elemendid said formaalse tähenduse asemel väärtuselise või sotsiaalse sisu. Tegu vaadeldi kui sotsiaalset käitumist, süüteokoosseis hakkas sisaldama normatiivseid tunnuseid. Formaalse õigusvastasuse kõrval hakkas kehtima ka materiaalne õigusvastasus. Süü ei olnud enam ainult tahtlus või ettevaatamatus, vaid normivastane tahe.[9]

Finalistlik süüteomõiste

[muuda | muuda lähteteksti]

Finalistlik süüteomõiste ei kujundanud ümber varasemate süüteomõistete kolmeastmelist deliktistruktuuri.[9] Ka selle järgi oli tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline, kuigi süü mõiste oli muutunud normatiivseks.[10] Kõnealuse süümõiste tõi esile Hans Welzel, kes arvas, et tegu on igal hetkel lõppeesmärgist määratud. Selle tulemusena hakkasid muutuma süüteomõiste elemendid: kõigepealt eraldusid süüst tahtlus ja ettevaatamatus, ning nendest said süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused. Süüst sai ainult normatiivne nähtus.[9]

Funktsionaalne süüteomõiste

[muuda | muuda lähteteksti]

Funktsionaalne süüteomõiste on arenenud 21. sajandi karistusõiguses ning süsteem pole veel lõpuni välja kujunenud. Süüteomõiste põhipunktid on objektiivne omistamine, üldpreventiivne süü ja positiivne üldpreventsioon. Lisandunud on kaks uut põhimõtet: tahtlus on koosseisu osa ja peale kolme põhielemendi tuleb isiku vastutusele võtmiseks rakendada ka kriminaalvastutust. Lisaks võib muutuda kogu deliktistruktuur, sest struktuuri esimesele astmele soovitatakse paigutada küsimuse isiku süüvõimelisusest, teiseks tuvastatakse tahe luua kõrgendatud risk ja lõpuks hinnatakse teo vastavust koosseisule.[11]

  1. "Eesti keele seletav sõnaraamat 2009". Vaadatud 01.10.2019.
  2. Karistusseadustik. – RT I, 19.03.2019, 30.
  3. Jaan Sootak (2010). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 187.
  4. 4,0 4,1 Jaan Sootak (2010). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 188.
  5. J.Sootak. Kuriteomõiste ja kuriteokoosseis. Eesti kehtiva kriminaalõiguse tegelikest allikatest. – Juridica V/1997, lk 222.
  6. 6,0 6,1 Jaan Sootak (2010). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 189.
  7. 7,0 7,1 Jaan Sootak (2010). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 190.
  8. Jaan Sootak (2010). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 191.
  9. 9,0 9,1 9,2 Jaan Sootak (2010). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 192.
  10. Jaan Sootak. Karistusõiguse üldosa terminitest ehk Elu seaduse fassaadi taga. Õiguskeel 2/2016, lk 2, 3.
  11. Jaan Sootak (2010). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura. Lk 193.